Every Time I Know I Have A Panic Attack. And I Hate That I Always Know. I Don’t Want It To Ruin Everything

20.12.2018

Ma ei jaksa. Ma annan endale need kuud. Vb. Ma üritan. Ma saan homme haiglast välja. Kas sellest tuleb midagi välja? Ma ei usu. Aga noh mis teha.

Nagu üks tark inimene ütles...

Planeet maa tahab taastada tasakaalu. Aga ma ei lase. Mida vähem inimesi seda parem. Selle pärast ma saingi endale depressiooni ja suitsiidsuse.

Ma tahan aidata päästa maailma.

PALUUUN MAKE IT STOP

I’ve never felt lonelier…

Yes, I’ve been alone most of my life. But now when I got the taste of love and somebody caring about me. Now when I don’t feel that while falling asleep next to him. This is the worst feeling to feel lonely while falling asleep with somebody you love. I’m in tears because I can’t see that he loves me.

Feeling like a complete disappointment in his eyes. Noice in my ears every time he rolls his eyes or takes a deep breath. I’m trying to understand what I’ve done wrong. But I can’t.

I try to be perfect for him. Watch any movie he wants w him even if it’s boring to me, going to his family meetings where I always have an overwhelming anxiety, I try to put all my mental illness aside and be there for him.

I love him. I know he loves me too. But I’m so scared that he got tired of me. He changed me. He took away my shields and masks. I feel so exposed and unprotected because I had his protection and now I feel like I’m alone in a battle field.

I’m sorry, my love, for not being perfect…

I want to live. I really want to feel alive.

But I’m feeling like I’m not gonna make it to my 20th bday.

If not then just know tha I love you. And I’m very sorry.

27.04.2018

Жизнь говно. Хоть часто она и красивая. Но эта гора не согреет тебя и не успокоит. Не наладит все твои проблемы.

Хотя нет, в Швейцарии очень много красивых скал и водопадов. Можно устроить себе последний полёт. Настроение: дерьмо.

В субботу буду наконец дома.

Я думаю что набрала за поездку кило пять.

Пипец

Убейте

26.06.2018

Я так больше не могу.

Ну блин нету мне места тут. Не подхожу я для жизни. Я разваливаюсь. Я просто больше не могу. Ну всё. Я даю этому лету последний шанс. Больше я не смогу. Я знаю что я эгоистка. Но хоть раз то можно. Можно я подумаю только о своём благополучии? Буду думать только о том как будет лучше мне? Как я перестану чувствовать боль?

Я знаю что не справлюсь в этом мире. Если за это лето ничего не измениться то я просто сдамся. У меня нету больше сил. Я очень люблю окружающих меня людей. Люблю Германа, Сашу, Лотту, Ханну, брата, Диану, Элю, Настю, маму, папу, дядю, тётю, бабушку, дедушку, Вику, Тимо, Эстер, Кятлин, Бетти, Кадри, Дану, Наташу, Соню, Мартина, Марка, Ники, Лиису, Виту, Сару, Марию и много много кого ещё.

Просто я серьёзно больше не могу. Простите меня.

13.02.2020

Tiit.... tule tagasi

Ära mine. Ära jookse ära. Me pidime ju looma viiruse, mis tapaks inimesi, kes seda maailma rikuvad. Sa ei saa nii teha. Ma ei mõista sind hukka. Ma saan aru. Ikkagist on valus. Palun, mõtle ümber. Jookse nii kaua kuni tunned, et see hetk on üle. Ära, palun ära...

Ma tahan, et sa elaks. Peab haigla aed nii madal olema?

Tule tagasi...

Kõik saab korda

Kas su ema on kunagi hoidnud sind, pühkides näolt pisaraid. Üritades hella häälega veenda sind selles, et ”kõik on hästi”, “ma olen siin”, “kõik saab korda”, “ma olen alati sul olemas”. No muidugi, kes siis veel teeks seda, kui mitte armastav ema?

Ma mäletan ennast, kui ma olin kolme-nelja aastane ja ei suutnud nutta. Ma ainult mõtlesin, miks? miks keegi ütleb, et armastab? miks inimesed valetavad? miks raiskavad oma aega naerdes selle üle, mis pole naljakas? miks lapsed on nii kurjad? miks maailm on nii kole?

Mul pole ühtegi mälestust, kus ma tunneks ema hellust. Mälestust sellest, kuidas ta kallistab ja pühib mu pisaraid. Tunne, et ma pole kunagi olnud laps. Füüsiliselt küll, kuid miks kõik on alati olnud nii tühi. 

Paar päeva tagasi kallistasin nutvat ema. Mu suust kõlasid täpselt need sõnad, mida tahaks kuulda iga laps inimeselt, kes andis talle elu “ära muretse, kõik on hästi”. Mu ema on mulle alati meelde tuletanud, et kui väga mul on temaga vedanud, sest tema ema oli joodik, kes ei hoolinud lastest. 

Mu ema ei osanud olla “ema”. Tal pole olnud head eeskuju. Ta arvas, et mind teevad õnnelikuks materiaalsed asjad. Mu vanemad näitasid armastust ainult rahaga. Kellel on vaja mänguasju, kui ainuke asi mida sa ihkad on inimsoojus? Ma ei süüdista neid milleskis. Ma olen tänulik selle eest mis nad mulle andnud on. Nii nimetatud “muretu elu”, kus ei pea muretsema, et pole midagi süüa, kus magada või kaob soe vesi. 

Olles üheksateistkümne aastane pean ma ise andma oma emale seda soojust, mida tema ei saanud lapsepõlves. Mida ta ei saanud oma abikaasalt. Sünnita endale laps, et kompenseerida midagi mida sul polnud? Olen korduvalt olnud oma emale lohutaja, kaitsja. Inimene, kes astub tema ette, et vajadusel võtta isa viha enda peale, see kes kallistab teda, kui ta nutab.

Mul pole midagi selle vastu, et hoolida teistest rohkem, kui nemad minust. Täitsa võimalik, et ma isegi ei anna teistel väga võimalust endast hoolida. Ma olen alati pidanud olema omaette. Lapsest saati jäädes magama soolasest veest laigulise padjaga, ookeani lainetes uppumas viimse hingetõmmeni suutnud ise rannaliivale jõuda, väiksest peale minestades hoidnud seda alati enda teada, olles kiusajate lemmik lasteaias, mis siin imelikku?

Tunnen, et jäin vanemaks saades nõrgaks. Kus on see tugev tüdruk, kes sai kõigega ise hakkama? Miks ma otsin soojust inimestelt? Raskel hetkel kirjutades oma tunnetest psühholoogile, millegi pärast arvates, et ta päriselt hoolib, hästi arusaades, et see on tema töö näidata hoolivust. 

Siin ma olen... 

Nõrk.

Ma kavatsen saavutada jälle selle tugevuse. Olla tugev üksi. Olla üksi. Kui väga ma ei tahaks näha oma tuleviku selle inimesega, keda tunnen, et armastan... ma ei suuda. Ma olen üksi, olen alati olnud. Ma olen “sõprade” keskel ja tunnen, et kui neid ei oleks, poleks midagi teistmoodi. Oleks parem, ma oleks vabam, ma poleks kellegagi seotud. 

Ma ihkan vabadust.

Ma lähen siis, kui seda ei oodata.

21.06.2018

Я опять возвращаюсь к саморазрушению так как должна жить, а если жить то только так.

Is it the end? Does our love have an expiration date? Is it really that exhausting for you? I don’t know how long I can handle feeling that you don’t care especially as I changed my life 180 degrees just to please you.

I feel like it’s an end. But I don’t want it to end. So I have a choice to suck it up or talk about it. If I talk it’s gonna end up in a worst argument, loss of trust and a big distance between us. So my only choice is to suck it up. Even when it makes me feel like I’m drowning, I can’t breathe and all my cells are trying to convince me that the easiest way to cope with it is fall back into patterns that have ruined my life so many times.

I don’t really have a choice here. Because without him I’ll lose the biggest part of myself. I’ll lose everything.