Tearliquid - Salty Water From The Eye

25.10.2017

Elas kord üks tüdruk. Sellel tüdrukul oli eriline süda. Ta süda tuksus ainult tänu ta inglile kes elas ta südames. Ingli ainuke soov oli, et tüdruk hoiaks ennast, sest ta ei saaks elada surnud lapses. Tüdruk polnud suuteline hakkama saama teda ümbritseva maailmaga. Ta oli liiga naiivne ja usaldas igat inimest. Ta ei kuulanud ema sõna. Ta tegi kõik mitte nii nagu vaja. Ta vihkas peeglis olevat pilti. Ta vihkas ennast. Ta lõikus ennast. Sellega tilgutades oma haavadest välja ingli eluiga. Ta jõi. See pani ingli süda end halvasti tundma. Ta hakkas igapäevaselt tarvitama energiajooke, mis olid liiga halvad ta südamele ja süda valutas pisarateni. Tüdruk tegi endale halba igal võimalusel.

Lõpuks tüdruk ei suutnud seda kõike taluda. Ta tahtis kõike seda lõpetada. Aga ta ei suutnud. Ta ei lõpetanud seda. Ja nüüd ta nutab iga öö.

I’m just broken

They’re trying to help. They’re putting stitches on my wounds to stop it bleeding. But there’s no one cleaning all these wounds. It still hurts. Now it’s slowly killing.

Me: I can't take it anymore. I almost killed myself yesterday...

Therapist: You are managing everything so much better.

...

I HATE MYSELF SO FUCKIN MUCH. How to cope with it?

Kõik saab korda

Kas su ema on kunagi hoidnud sind, pühkides näolt pisaraid. Üritades hella häälega veenda sind selles, et ”kõik on hästi”, “ma olen siin”, “kõik saab korda”, “ma olen alati sul olemas”. No muidugi, kes siis veel teeks seda, kui mitte armastav ema?

Ma mäletan ennast, kui ma olin kolme-nelja aastane ja ei suutnud nutta. Ma ainult mõtlesin, miks? miks keegi ütleb, et armastab? miks inimesed valetavad? miks raiskavad oma aega naerdes selle üle, mis pole naljakas? miks lapsed on nii kurjad? miks maailm on nii kole?

Mul pole ühtegi mälestust, kus ma tunneks ema hellust. Mälestust sellest, kuidas ta kallistab ja pühib mu pisaraid. Tunne, et ma pole kunagi olnud laps. Füüsiliselt küll, kuid miks kõik on alati olnud nii tühi. 

Paar päeva tagasi kallistasin nutvat ema. Mu suust kõlasid täpselt need sõnad, mida tahaks kuulda iga laps inimeselt, kes andis talle elu “ära muretse, kõik on hästi”. Mu ema on mulle alati meelde tuletanud, et kui väga mul on temaga vedanud, sest tema ema oli joodik, kes ei hoolinud lastest. 

Mu ema ei osanud olla “ema”. Tal pole olnud head eeskuju. Ta arvas, et mind teevad õnnelikuks materiaalsed asjad. Mu vanemad näitasid armastust ainult rahaga. Kellel on vaja mänguasju, kui ainuke asi mida sa ihkad on inimsoojus? Ma ei süüdista neid milleskis. Ma olen tänulik selle eest mis nad mulle andnud on. Nii nimetatud “muretu elu”, kus ei pea muretsema, et pole midagi süüa, kus magada või kaob soe vesi. 

Olles üheksateistkümne aastane pean ma ise andma oma emale seda soojust, mida tema ei saanud lapsepõlves. Mida ta ei saanud oma abikaasalt. Sünnita endale laps, et kompenseerida midagi mida sul polnud? Olen korduvalt olnud oma emale lohutaja, kaitsja. Inimene, kes astub tema ette, et vajadusel võtta isa viha enda peale, see kes kallistab teda, kui ta nutab.

Mul pole midagi selle vastu, et hoolida teistest rohkem, kui nemad minust. Täitsa võimalik, et ma isegi ei anna teistel väga võimalust endast hoolida. Ma olen alati pidanud olema omaette. Lapsest saati jäädes magama soolasest veest laigulise padjaga, ookeani lainetes uppumas viimse hingetõmmeni suutnud ise rannaliivale jõuda, väiksest peale minestades hoidnud seda alati enda teada, olles kiusajate lemmik lasteaias, mis siin imelikku?

Tunnen, et jäin vanemaks saades nõrgaks. Kus on see tugev tüdruk, kes sai kõigega ise hakkama? Miks ma otsin soojust inimestelt? Raskel hetkel kirjutades oma tunnetest psühholoogile, millegi pärast arvates, et ta päriselt hoolib, hästi arusaades, et see on tema töö näidata hoolivust. 

Siin ma olen... 

Nõrk.

Ma kavatsen saavutada jälle selle tugevuse. Olla tugev üksi. Olla üksi. Kui väga ma ei tahaks näha oma tuleviku selle inimesega, keda tunnen, et armastan... ma ei suuda. Ma olen üksi, olen alati olnud. Ma olen “sõprade” keskel ja tunnen, et kui neid ei oleks, poleks midagi teistmoodi. Oleks parem, ma oleks vabam, ma poleks kellegagi seotud. 

Ma ihkan vabadust.

Ma lähen siis, kui seda ei oodata.

I feel like I’m in a cage. Every time I try to be myself somebody shuts me down. I hope it ends soon.

I’m tired. Tired of everything. It’s never gonna end.

I HATE IT I HATE IT I HATE IT HERE

I want to live. I really want to feel alive.

But I’m feeling like I’m not gonna make it to my 20th bday.

If not then just know tha I love you. And I’m very sorry.