Latest Posts by tearliquid - Page 2

I always have a choice.

I can choose whether get on with it and accomplish something or just not.

Just end it.

Why does second option sound so much sweeter.

I want to live but I know that I won’t make it as I want it to be.

So why get my heart broken over ruined dreams?

Felt like a prostitute

I want to kill myself. That’s all.

I tried but I’m so tired.

I feel like I’m in a cage. Every time I try to be myself somebody shuts me down. I hope it ends soon.

Broken.

I’m so fuckin sad and broken. I don’t know what to do to feel better. I don’t want it to end and I don’t want to be feeling my whole life like this.

I want to go.

I got stabbed by the person I love the most. I took the knife he put in my heart and gave it back to him.

Part of me is scared for the next pain, other hopes that everything will be better.

Feeling like I’m repeating my mothers mistakes.

I’m so sad. I wear this mask. I show everybody that I got better. I’m example of how it gets done. But I’m not happy. I’m trying to convince them and myself and for a second it works. But I’m sad. I’m in pain. I’m tired and scared this shit is gonna win.

Every time I’m starting to feel better, every time starts somebody around me feeling worse. People suffer when I’m better. Probably sounds insane, but I feel how they swallow sadness from me, but no one can handle it. I feel so powerless, I don’t know what to do

My ugly swollen face, dark bedroom and the only light is my phone screen while I write this shit.

Preacher in my head trying to make sense of all the pain this life have caused me and guessing if any of it was my fault.

Maybe it was, maybe it’s an important lesson I was supposed to get.

Maybe.

Maybe one day the childhood memories gonna come back and I’ll understand what I did so wrong that God’s only choice was to deeply traumatise me and let me suffer til I die.

Maybe.

Maybe I die without living a day without being terrorised by these nightmares.

Maybe.

But I’m scared I won’t stick around for long enough to learn how to not feel pain.

Maybe.

02.01.22 02:27

I HATE THAT MY WHOLE PERSONALITY IS JUST TO LOVE HIM.

I’m nobody. Nobody with pain and tears. It’s coming back. Everything’s slowly turning into a cycle again. Chest pain increasing with every tear that drops on my pillow. I’m so tired. It hurts so much. Knowledge that I won’t ever get back the same amount of love that I feel to somebody. I know it’s not theirs fault, it’s just me who doesn’t know how to be alive if every my action isn’t to please him.

I want to die, but I won’t because that would hurt him.

I’m in pain.

I HATE IT I HATE IT I HATE IT HERE

Why is it so hard for me to feel loved?

It’s so hard to have so many feeling for one person, this obsession just turns into pain in my chest.

I have a strong feeling that my fear to not be loved is gonna kill me. I’m so close to leave this place and I’m scared. I really want to enjoy life but I just can’t.

Just in case…. I loved you, I love you and I won’t ever stop loving you

I am sad. Most of the time. Even when I’m happy. It’s not the kind of sadness that makes u cry or listen to sad music.

It’s the knowledge that it wasn’t my fault I’m not gonna ever recover from mental illness bc it turned into disorder. That they can’t cure my CPTSD, bc nobody has enough knowledge. Losing people never gets easier. Body dysmorphia won’t disappear. You’re never gonna be normal.

It’s just anger mixed with tears that feels like a black hole that sucks in all the happy memories.

I’m just tired…

I’ve never felt lonelier…

Yes, I’ve been alone most of my life. But now when I got the taste of love and somebody caring about me. Now when I don’t feel that while falling asleep next to him. This is the worst feeling to feel lonely while falling asleep with somebody you love. I’m in tears because I can’t see that he loves me.

Feeling like a complete disappointment in his eyes. Noice in my ears every time he rolls his eyes or takes a deep breath. I’m trying to understand what I’ve done wrong. But I can’t.

I try to be perfect for him. Watch any movie he wants w him even if it’s boring to me, going to his family meetings where I always have an overwhelming anxiety, I try to put all my mental illness aside and be there for him.

I love him. I know he loves me too. But I’m so scared that he got tired of me. He changed me. He took away my shields and masks. I feel so exposed and unprotected because I had his protection and now I feel like I’m alone in a battle field.

I’m sorry, my love, for not being perfect…

Me: I can't take it anymore. I almost killed myself yesterday...

Therapist: You are managing everything so much better.

...

Art by me. Ig @tearliquid

It’s okay not to feel okay.

Valiku omamine on tähtis. Kahjuks tunnen end hetkel olukorras, kus mul pole mingit valikut. Ma olen kadunud ja ei mõista, mis toimub. Kaotasin jalutusrihma ja nüüd keegi teine navigeerib mu elu.

Ma tahan ohjad tagasi saada.

Ma tahan. Ma tahan olla piisav. Ma tahan olla võimeline hakkama saada. Ma tahan suuta elada päevast päeva teadmisega, et mind ootab järgmine päev. See viga mu peas, see “haigus” või lihtsalt omapära omab võimaliku letaalset tagajärge. Ma võin tahta kasvõi kuud säramas enda toas, kuid kahjuks tahtmisest ei piisa.

Ma armastan seda maailma. Armastan neid pisikesi hetki, kuid ka suuremaid sündmusi ja elamusi. Ma tahan näha rohkem. Ma tahan elada. Kuid kahjuks ma pole võimeline. Ma ei andnud alla, ei. Vahest elu ei lähe nii nagu me loodame ja see on okei. Ma leppisin sellega. Südamest loodan, et te suudate ka sellega kunagi leppida.

Ma armastan teid

I just keep crying. I just keep trying. Trying and trying but I still feel the same. It doesn’t matter how much you try. You can change absolutely everything in your life but your thoughts won’t change that easily.

Life has never been easy. And it never will be. That’s a hard pill to swallow. But you just need to keep going. Keep existing... and maybe one day you’ll feel less shitty.

No good news. I’m just here. Keeping this trying thing.

Yesterday I felt like everything was okay. Yes, I had the worst anxiety but my life wasn’t empty. My life was full of meaning. I wanted to do stuff I loved. I wanted to make people happy.

Now I’m just thinking... why I am trying to make everyone else happy? Why I won’t finally make myself feel better? Why I won’t make myself not want to die and then when I finally achieve it I’d start to make other people happy too?

Next month is my birthday and I’m so scared of it. I don’t want to turn 20. It’s so terrifying for me and I can’t even explain why.

I’m trying my best.

I’m losing my mind again. But now I lost my battle to the life. To boring regular person life. Pandemic is taking the best of us. At first I loved being isolated but I need to travel, I need to visit concerts, I need to get these emotions. I don’t want to go back to drugs. I want to end my life. I want some extreme emotions and when u don’t know if you’ll be alive tomorrow or not bc u took 300 pills is a feeling I crave for. What’s wrong w me?

Ei, ükskõik mis, aga palun mitte see. See tunne tuli tagasi. Ma ei mäleta millal see viimati oli. See tunne nagu su mõtetel oleksid raskused küljes ja sind tõmbab ühest põhjast teisse. Hingata on raske. Mõtted lendavad nii kiiresti kuid ma väsinud. Nagu raske hingamine kuid mõtetes. Ma jälle lähen hulluks. Ma kardan. Palun keegi kaitske mind selle eest, mis mu peas toimub. Ma tunnen surma. Ma ei tunne reaalsust. Tung teha endaga midagi on liiga tugev. Ma ei taha seda tunda. Palun mine ära.

I’m tired. Tired of everything. It’s never gonna end.

They’re trying to help. They’re putting stitches on my wounds to stop it bleeding. But there’s no one cleaning all these wounds. It still hurts. Now it’s slowly killing.

Hüvasti jätmine on alati nii keeruline. Kuid üks asi on jätta hüvasti lootusega kohtuda või mõelda kuidas selle inimese elu edasi läheb.

Hüvasti jätmine, kui tead et sinu elutee nüüd lõppeb ja sa ei saa kunagi teada kuidas see teisi mõjutab on teist sorti valu.

I want to live. I really want to feel alive.

But I’m feeling like I’m not gonna make it to my 20th bday.

If not then just know tha I love you. And I’m very sorry.

Tere

Ma reaalselt ei saa aru, mis mul viga on. Aga täna jah, võib olla ma pole just täiesti kaine või ma pole just oma tervise vastu hetkel väga hooliv, aga ma olen täna nagu väga mitte adekvaatses olekus, aga mu mõtted on nii korras hetkel. Ma usun, et pärast on nagu alati, et ah ei elu on sitt ja pole mõtet jne. Kuid seekord ma vist kulutasin vähemalt tund aega või rohkem oma mõtete kuidagi kirja panemisele, et ma vähemalt ei unustaks või et ma jah võib olla mäletaks midagi, kuid et ma ei mõtleks, et ah sa lihtsalt polnud kaine ja mõtlesid jama. Ma panin kirja, et pärast läbi lugeda ja mõista uuesti ja uuesti ja proovida kõike seda ellu viia tasapisi.

Ma pole kaine niiet, ma ütlen mis on päriselt mu nö tuleviku plaanid, kui ma hakkan reaalselt mõtlema, et mida ma viimastel aastatel olen mõelnud, et võiks tulevikus hakkata tegema ja, et mu elu poleks nii kuradima igav, nagu suuremal osal täiskasvanutel.

Ma varem ei mõelnudki, et kelleks ma tahan saada jne. Sest ma teadsin, et minu elu on pühendatud usule. Viimased kaks aastat, ma sain rohkem mõelda, rohkem tunda, rohkem olla mina ise, saada aru endast, käia teraapiates, tutvuda erinevate inimestega, proovida igasugu asju, õppida omada oma arvamust, mitte elada kellegi käsu järgi, mis on sinu eest juba ära otsustanud, et mis on hea ja mis halb. Ma tean, et mu enda otsimise tee pole veel kaugeltki lõppenud, aga ma pakun, et ma leidsin mida ma tahan v kes ma tahan olla. Kindlasti mitte see, mida ma olen kuulnud haiglatest kaaspatsientidelt “et ma tahan olla stabiilsem”, “et ma ei taha paanikahoogusi”, “et ma ei taha tahta ennast ära tappa jne”. Nagu arvestades seda, kui palju ma olen viimaste aastate jooksul näinud igasugu inimesi ja kui palju ma olen õppinud mõistma nii endast nooremaid kui ka vanemaid ja kuidas ma olen praegu jõudnud arusaamale, et võib olla ma ei käigi teraapiates selle jaoks, et nii öelda eluga toime tulla v nii. Jah see miks ma käin täitsa suuretõenäoliselt aitab mul edaspidiselt ka toime tulla. Kuid ma pigem olen tänulik haiglatele ja teraapiatele selle eest, et ma õppisin rohkem ennast tundma ja teisi. Õppisin aru saada, et mis võib kedagi aidata või et ma pole ainukene kes on sarnaseid asju üle elada.

Ma ei julge ikka veel väga palju rääkida, kuna ma kardan inimeste suhtumist ja negatiivset arvamust. Kuid nüüd ma jõudsin arusaamale, et isegi see et näiteks ma olen vägistamist kogenud. See ei ole halb. Nagu jah, see toob palju valu ja muud. Kuid see on nii palju teinud mu elu keerulisemaks ja samas pandud mõistma teisi sarnase probleemidega. Kuna ma olen kogu elu olnud vait, siis nüüd ma ei jaksa enam vait olla. Võib olla sellele mõjus see, et minuga juhtub sarnaseid jubedaid asju korduvalt ja ma ei jaksa lihtsalt enam endal see hoida. Või see, et mul on psühholoogid ka arstid ja kõik muu nii tihti vahetunud, et ma ei jaksa enam varjata midagi. Mul on kõik tujud ja asjad väga kõikuvad jne. Kuid mida rohkem ma olen näinud sarnaste probleemidega inimesi, mida rohkem ma olen mondadega neist haiglast välja saades lahedamalt suhelnud ja võib olla isegi aastaid ja näinud inimese halvimaid ja parimaid aega ja saanud aru, et mis mõttes see inimene ütleb mulle, et ta ei saa hakkama. Sest ma olen näinud kui tugev ta on ja kuna inimestel on harjumus võrrelda end teistega siis ma hakkan mõtlema selliste asjade peale ja päriselt jah ma võin vaadata asja nii kui “et mis mul kurat siis viga oli et ma ennast ära tappa üritasin, siis ei olnud kaugeltki kõik nii halb”, kuid ma saan aru, et mul oligi v ma arvan on mingil määral ikka veel vaja neid enesevigastamisi, enesetapukatseid, haiglaid, teraapiaid ja kõike muud. Sest jah ma pole veel valmis oma käitumist täielikult muutma. Mu eesmärk pole olla stabiilne. Mu eesmärk pole olla õnnelik, omada muretud elu või nii nimetatud “saada terveks”. Ma ei usu, et minu puhul on üldse võimalik saada terveks, ma lihtsalt nüüd oskan vahest vaadata mõndadele enesehävitatavatele tegudele tagasi ja mõista, et miks ma tegin seda ja mitte süüdistada ennast v sõimata ennast nagu teised, vaid mõista, et miks ma seda tegin ja milleks. Et ma ei oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. See oligi see, mida ma too hetk vajasin. See oli ainuke viis kuidas ma too hetk oskasin oma valuga hakkama saada. Ma tean, et ma olen aastatega palju arenenud. Seda on mõjutanud kõik. Kõik elukogemused. Kuid kuna ma viimased aastad hakkasin proovida elada pöörates oma elu harjumus elustiilist täielikult pahupidi. Ma õppin mõtlema vähem teiste inimeste arvamuste peale ja proovida leida iseennast. Ma tahan õppida uhkustadagi mõndade asjadega, mida ma võib olla oskan paremini kui teised kuid kindlasti tean, et ma ei ole selles kõige parem. Kuid asi ei olegi selles, et olla milleskis parem. Nagu mind väiksena narris sõbranna et ma ei oska laulda ja kui aastaid hiljem kõik kiitsid mu laulmist siis ma olin kindel et kõik valetavad kuigi endale mulle vahest meeldis laula jne ja arvestades ka seda, et ma pole kunagi saanud positiivset tähelepanu siis ma pole julgenud kunagi joonistamise/tantsimise/laulmise ja muuga kuidagi nii nimetatult uhkustada. Mind õpetati, et peab olema tagasihoidlik jne. Ma usun, et kui ma ei kasvaks nii kinnises keskkonnas siis praegu ma oleks palju õnnelikum. Mõeldes lapsepõlve peale jne, saan ma nüüd alles aru, et ma olen alati olnud loomuselt nö omamoodi, imelikum, mulle meeldis teha veidraid asju ja ma alati kujutasingi ette, et ma tantsin v laulan laval jne. Aga kuna millegi pärast lapsi kasvatatakse koguaeg mainides neile, et sa pead olema parem ja võrreldes milleskis edukamate lastega siis ma andsin alla ja ma päriselt ka uskusin, et ma olen kõiges halb. Ja isegi kui olen milleskis enam vähem hea siis see pole piisav või et ma ei tohi tunda ennast paremana kui teised.

Kuid nüüd kui ma praegu mõtlen, et ma olen mõningates asjades pädevam võib olla. Siis ma ei arva, et ma pean seda kasutama uhkustamiseks. Ma teen seda, sest see meeldib mulle ja nagu on olemas inimesed, kes maalivad ja need kes ostavad maale. Mõned naudivad kunsti vaatamist, mõned tegemist, mõned üldse ei saa aru milleks kunst olemas on. Aga see ongi see mis teeb asja huvitavamaks. Ja ma ei pea uhkustama sellega, mida ma vb natuke oskan. Vaid mulle jõudis lõpuks kohale, et ma saan sellega lihtsalt teistele rõõmu valmistada, ma ei pea midagi kaunist maalima, et inimesele kinkida. Ma tean, et ma arvatavasti ei saavutagi kunagi, et ma olen endaga rahul. Kuid ma õpin mõistma seda, et ma saan mõndade oma oskustega teiste elu paremaks teha.

Ma enam ei karda avalikult kasvõi esimesel kohtumisel rääkidagi inimestele vaimsest tervisest jne. Mu pea proovib suurema osa ajast veenda mind, et kui ma avalikult jagan siis kõik vihkavad ja arvavad et ma imelik ja neile ei meeldi kui keegi avalikult nii isiklikutest asjadest räägib. Kuid sellega, et ma võtsin riski peale ja mõned hetked olnud nagu ah ükskõik. Nad võivad vihata mind, aga mul ükskõik või samas ma tahtsingi et mind vihatakse, ja samas ma tahtsin lõpuks mitte olla vait, ma nagu protestisin kogu oma elu vastu. Jah, osa minust kahetseb, et ma rääkisin. Ja vahest ma võib olla hoopis, olen mõndasi demotiveerinud eluga edasi minna. Kuid nüüd ma saan aru, et mida rohkem ma räägin, seda rohkem ka minu nt sõbrad julgevad rääkida. Seda rohkem isegi suht suvalisi räägib mulle oma muredest ja otsib abi. Mul polnud kunagi seda tunnet, et ma pole üksi. Isegi praegu teades, et ma pole ei suuda ma seda täielikult aktsepteerida.

Ma pole veel valmis täielikult vaeva nägema. Ma ei jaksa praegu. Aga ma tean, et ma tahan ja ma saan nüüd endast palju paremini aru. Mind hetkel väga surub kogu see vastutus ja otsustusvõime mida mult ootavad teised. Eriti nö minu tervise valdkonnas spetsialistid. Ma tahtsin lihtsalt ausalt öelda, et ja ma olen nõus vaeva nägema. Ja ma päriselt näen ka väga. Ma lihtsalt ise ei saa sellest suurema osa ajast aru, kuid kui ma pärast mõtted natuke rohkem korras on siis ma vahest isegi olen uhke enda üle. Ma olen suht põikpäine ja ma pole väga nõus tegema kõike nii nagu nt te võite kõik mulle soovitada. Mind kasvatati nii, et mulle öeldi mis on hea ja ma ei saanud seda isegi kahtluse alla panna. Praegu ma tunnen, et ma oleks nagu kolme aastane laps keda visati vette ja oodatakse millal ta ise ujuma õppib. Jah keegi kõrvalt karjub, et mis ma tegema peaks. Kuid ma olen nii suures šokis, et ma ei saa midagi aru ja ma pole veel täiesti aru saanud kas ma üldse tahaks osata ujuda.

Te olete üks mu suurimatest motivatsioonidest oma unistuste poole minna või ma vähemalt arvan, et teha seda mida ma päriselt tahaks teha. Ma pole veel täiesti kindel, kes või mis ma tahaks olla v mis minust võiks saada. Ma olin nooremana palju vastutustundlikum, palju korralikum, ma oskasin öelda ei ja ma teadsin mis ma tahtsin. Nüüd ma tahan kogeda elu. Ma ei ole nõus olla sõltuvuses nt ainetest, kuigi ma kardan, et ma pisut ikka olen. Ja ma vb vajaksin varsti kasvõi haiglaravi natukeseks lihtsalt, et korra eemal olla, sest ma hetkel pole piisavalt tugev, et endaga hakkama saada ja ma iga päev olen suht ennast ära tapmas ja ma ei taha surra. Kuid ma nii väga vihkan seda, kui lapsik ma praegu olen. Nagu ma tahan proovida natuke seda nagu vanem generatsioon nimetab “muretu lapsepõlv”. Ma tahan saada kogemusi. Ma tahan näha erinevaid inimesi ja proovida leida ennast kuid ma ei saa seda teha istudes terve elu kinni. Ma olen loomuselt vaba inimene ja ma lõpuks saan päriselt ka teha seda mida ma tahan. Kuigi mulle surutakse peale palju seda “mis on õige”. Kuid ma pole enam nõus lihtsalt uskuma terapeudi sõna, kes ütleb et see aitab ja seda et mu elu saab paremaks või et kui ma mingeid aineid ei tee siis mul hakkab parem.

Mul enne enesetapukatseid oli palju raskem olla kui viimastel aastatel. Ma ei taha ära surra. Kuid ma tahan omada kontrolli oma elu üle. Mul pole seda kunagi olnud. Mul polnud isegi võimalus unistusi mõelda. Ma tean et ma päriselt pole kaugeltki standardse mõtlemisega, kuid kuna mind on terve elu surutud ekstreemselt väiksesse kasti siis ma tapsingi kogu oma erilisuse ära. Viimastel aastatel ma olen tutvunud inimestega, kes on aidanud mul minu enda leida. Ma olen ikka veel ostimas, kuid mul pisut väike arusaam on sellest, et milline ma vb u olen. Ma olen tänulik kõigele sellele pasale, mis mu elus on toimunud sest ma oskaks olla parem inimene ja aidata teisi. Ma oskaks olla teiste jaoks see, keda mul oleks too hetk vaja olnud. Ma ei võtnud kunagi kellegi abi väga vastu. Jah, ma kuulasin vahetevahel arstide jne sõna, kuid ma pigem teen kõike omamoodi. Ma nii väga kardan, seda et keegi hakkab jälle ütlema mulle mis ma tegema pean. Ma saan aru, et nüüd mul endal alati valik olemas kas teha või mitte. Aga suurema osa ajast ma näen seda lihtsalt kui et jälle keegi ütleb mulle milline ma pean olema ja kuidas elama.

Ma olen täiesti läinud omadega hetkel

Ma väga vabandan, et kirjutasin

Nagu ma ei tohiks, kuid hetkel ma lihtsalt julgen öelda seda, et palun ärge veel minu suhtes alla andke. Mul läheb aega. Mul on raske usaldada. Kuid ma tasapisi õpin ja tõesti näen vaeva. Mulle ei meeldi vahest välja näidata seda, et ma näen vaeva. Ma ei taha tunduda kui inimene, kes ei saa hakkama ja vajab abi. Kuid ma tean, et ma vajan abi. Lihtsalt mu peas on nii palju hääli mis vaidlevad üksteisega ja proovivad ikka veel mõista, mis on hea.

Okei, ma jään vait. Ma olen joonud, teenus konsertad ja teinud kanepit. Tavaliselt ma lihtsalt naudiks nö, et mul hetkel enam vähem vaba olla. Kuid praegu ma kasutan seda ära, et jätta ka meelde ja ma praegu olen lihtsalt nii palju aru saanud endast ja paljudest asjadest ja arvestades mu mälu ss võib olla juba homme ma seda ei mäleta ja pärast ei julge teile kirjutada ja järgmisel vastuvõtul jälle valetan, et pole vahepeal joonud ega midagi teinud. Ma vahest kui mul hakkab halvemaks minema siis mingi osa minust ütleb, et kõik päriselt tahavad mulle halba ja ma hakkan valetama, et mul läheb paremini.

Ma pidin vist vait jääma.

Mul väga piinlik.

Vabandust veelkord.

Vanaisa

Ma pole enda arust kunagi tundnud erilist lähedust vanemate või vanavanematega. Kuid asi, mida ma aastatega mõistsin on see, et me ei hinda, ei saa aru olemasolevast sidest inimesega kuni sul enam pole seda.

Mu vanaisa oleks nii pettunud minus. Pettunud selles, mis minust välja tuli. Ta oleks pettunud mu isas, et ta ei suutnud minust tublit tüdrukut saada.

Mu vanaisa oli kõige toredam inimene siin maa peal. Te ei saa mulle vastu väita, te ei saa tõestada vastupidist. Lapsepõlve traumad tapsid kõik mälestused lapsepõlvest. Kuid üht asja ma mäletan. Tänu temale ma enam ei kartnud. Ta õpetas mind, et ka hirmsad asjad toovad head. Õpetas, et ma ei tohi karta loodust.

Ma istusin ta süles. Me vaatasime aknast kuidas äike põllu peal tantsis. Kuulasin vanaisa rahuliku häält, mis seletas miks äike on kasulik. Miks ma ei peaks seda kartma. Sellest ajast on äikesetorm olnud alati mu lemmik ilmanähtus. Udu ja äike. Kaks asja, mida mu vanaisa pani mind armastama.

Ma igatsen sind. Mul oleks niiväga sind praegu vaja siin. Üksteist aastat on möödas ja ma ikka ei suuda leppida sellega, et sind pole enam.

Ma armastan sind

Su väike Luulu

Valu

Mis on valu? Väiksena me arvame, et valu on ainult füüsiline. Mängides, ringi joostes ja lõpuks komistades võis põlv katki minna, kus nuttes jooksid ema juurde. Ema hoolivusega võis puhtaks pesta, peale puhuda ja öelda, et kõik saab korda.

Ma isiklikult ei mäleta enda lapsepõlve. Ma mäletan elu umbes sellest ajast, kui sain viisteist. Lapsepõlvest mäletan vaid pisikesi fragmente. Ma mäletan ainult mõndasi hetki sellest ajast, kui olin laps. Ma mäletan ainult valu.

Lõpmatu valu. Valu. Боль. Vene keel on ilus keel. Vene keeles saab nii ilusti väljendada ennast. Kuid miks ma ikka kirjutan eesti keeles? Sest kõik muu tundub liiga valus. Ma tahaks ära surra ja lõpuks sellest valuringist välja saada, kuid see on ring. Mu järgmine elu tuleb veel valusam. Ma ei suuda enam kõike seda taluda.